Ma võtsin selle raamatu raamatukogus kätte teatava skepsisega, olen puutunud kokku mõningaste raamatutega, mis rekTÄIENDATUD PÄRAST LÕPUNI LUGEMIST :)
Ma võtsin selle raamatu raamatukogus kätte teatava skepsisega, olen puutunud kokku mõningaste raamatutega, mis reklaamivad end kui ATH-sõbralik raamat ATH-st (võib-olla isegi sama autori omadega, ta on päris viljakas (sest tal on endal ka ATH ja ta peab kogu aeg kirjutama või ta sureb)), mis on nii infantiliseerivad, et ma ronin vihast mööda seinu üles, ajan suust vahtu ja viskan raamatu nurka. Mulle tundub, et kui peaksin langema lamineeritud päevakavade maailma, kaotaksin eluisu. Aga, pagan võtaks, selles siin on väga lühidalt ja konkreetselt välja toodud NII PALJU minu jaoks olulist!
Esiteks ma armastan seda, et raamat algab kohe sellega, et öelda ATH-ga inimesele, et ta peab lihtsalt rohkem pingutama on nagu öelda inimesele, kes vajab prille, et ta lihtsalt kissitaks rohkem silmi ja vaataks paremini.
Teiseks rääkides rahast ja sellest, kuidas oma finantside korrashoid on tavaliselt ATH-ga inimeste jaoks nõrk külg, ütleb ta: "Lood endale parima elu, kui arendad seda, milles sa hea oled, mitte ei toesta oma nõrku külgi. Hoidu paljude ATH-ga inimeste sagedasest halvast kombest - elukestvast püüdlusest saavutada edu selles, milles me mitte kunagi edukaks ei saa." Muidugi ei pea ta silmas, et peaks laskma kõigil asjadel omasoodu kulgeda, elada võlgades vms, pigem soovitab ta sel juhul kui miski on sinu jaoks nõrk külg kõik, mis võimalik, delegeerida usaldusväärsetele inimestele, sõpradele või asjatundjatele, ning peaasi, unusta häbi! "Suurem osa nõuannetest, mida sa loed rahaga toimetulemise kohta, soovitavad kirja panna kõik rahalised toimingud, pidada usinalt arvet, koostada eelarve ja sellest kinni pidada jne. Need kõik on suurepärased ja endastmõistetavad nõuanded, kui sa aga oled võimeline kõike seda tegema, siis sul tõenäoliselt ei ole ATH-d. Selliseid nõuandeid järgides tunned veel suuremat häbi ja näed end veel rumalamana, sest tead, et ei suuda neid asju teha." Validation sellele, kuidas ma pole kunagi suutnud rohkem kui ühe kuu rahapäevikut pidada? Raha eksisteerib minu jaoks samasuguses ebamäärases olekus nagu aeg (praegu/mitte praegu, raha on/raha on otsas). Aga kui end on vaja siiski kätte võtta, ei aita häbi igatahes sugugi kaasa, vaid takistab kõige tegemisel, abi otsimisel jm.
Ja rääkides ajast! ATH-ga inimesed tõesti tajuvad aega teisiti! Minu jaoks on väga lohutav lugeda, et on teaduslikult põhjendatud, miks ma olen eluaegne hilineja ning miks asjad jäävad viimasele minutile. Muidugi annab autor nõu, kuidas end siiski punktuaalsemaks treenida (mõistes, et see vajab ränka treeningut, sest kaasaantud ajataju muuta ei saa, saab ainult kasutada igasugu võtteid äratuskellade, alarmide ja süsteemide loomisega, aga ka mõtlemise muutmisega (hakkasin mõtlema, kas suudaksin kontseptualiseerida ümber sellise asja nagu "varem kohale minek" (õudne piin, sest see tõotab ootamist aka sunnitud igavlemist koos ootusärevusega (st ei saa igavleda puhkeseisundis, mis oleks okei)) asjaks nagu "lähen varem, et enne kohtumist raamatut lugeda?"), aga on siiski kena teada, et ma ei mõtle seda välja, kui ma püüan selgitada, kuidas minu jaoks hilinemine juhtub. On tõesti nii, et minu peas on kaks aega "aega küll" ja "oi issand aeg on läbi ma pean jooksma". nende vahel ei ole üleminekuetappi, üks läheb teiseks üle umbes täpselt siis kui mõtteline kell kukub (kui tegu on mingi igapäevase tegemisega, siis ma tean lihtsalt palju aega mul minekuks kulub. nt rongi peale ma lähen 7 minutit ja bussi peale 4 mis tähendab, et kui buss läheb 18.00, tuleb mul "oi issand ma pean minema" tunne 17.55 ja kuni selle hetkeni on tunne "aega maa ja ilm". Aga kui ma lähen kusagile, kuhu jõudmise aega ma saan ainult sisemise tunde pealt pakkuda, kipun ma oma kiirust liiga positiivselt hindama pluss unustama arvestada, et ühistransporti peab ootama jne. Sageli tunnen enda sees, et oleksin kiirem kui buss või tramm, kui ma lihtsalt jookseksin, sest ma liiguksin siis ju ometi kogu aeg edasi, selmet peatustes seista. Praktikas kui ma hakkan jooksma, sõidab buss või tramm must varsti mööda, nii et vähemalt seda olen õppinud mitte tegema.)
Siis räägib ta, et masendus ja kurvameelsus ongi sageli ATH saatjad. Esiteks selle pärast, et paljudel on kogu elu tunne, et võiksid rohkem teha ja korda saata, aga see ei õnnestu, et elu on läbikukkumiste jada, aga ka lihtsalt selle pärast, et meie aju tahab kogu aeg simulatsiooni, tegevust. Ja kui ei ole köitvat ülesannet, millega tegeleda, siis hakkab pea vaikimisi olekus tootma hävitavat sisekõnet (sa oled loll ja saamatu jne). Ja selle vastu peab ta parimaks lahenduseks? Hõissa, tähelepanu kõrvale juhtimist ja muude asjadega tegelemist! Validation sellele, et ma absoluutselt igal puhkehetkel lugusid välja mõtlen, et mitte oma "jõudeolekus" sisekõnet kuulata? I'll take it. Seejuures ma ütleksn, et mul seda muret enamasti ei ole, hävitav sisekõne tuleb mulle peale enamasti siis, kui ma teen töiseid ülesandeid, mida keegi võib näha ja hinnata (kirjutan artikleid, teen kunsti, mis tuleb avalikuks teha (raamatud), jne), ülejäänud aja õnnestub mul seda aktiivselt vaigistada küll.
Aga! Ta selgitab isegi seda, miks seda on vaja nõnda suure aktiivse pingutusega teha. "ATH-ga inimesed peavad iga päev otsima viise, kuidas meeleolu parandada, kuidas tõsta oma emotsionaalne seisund kurvameelsusest rahulolu ja rõõmu seisundisse. See on nende igapäevane kohustus, sest nende puhkeseisund on asetatud sedavõrd madalale." ATH-ga inimesed on vähemalt selle raamatu järgi (sellest pole ma mujal juttu näinud, aga tegu on siiski ühe USA esi-ATH-spetsialistiga, kes on sellega tegelenud üle 30 aasta, nii et tundub usutav) loomuldasa madalama meeleoluga ning peavad tavalise naudingu saavutamiseks kasutama ebatavalisi vahendeid. Tunnen end siinkohal ära, sest ma olen üks neid inimesi, kes iseloomustaks ennast kui kurvameelset, melanhoolia ei ole mingi uus nähtus siin ilmas. Mul ei ole resting bitch face vaid resting sad face ja mu meeleseisundi puhkeasend on "ebamääraselt nukker", kuigi ekstreemis olen olnud (ilma mõjuva põhjuseta) nii kurb, et mu jalad ei kandnud enam. Päriselt. Mul oli tunne, et põlved lähevad nõrgaks ja ma istun sinnasamma maha ja kogen Tõelist Kurbust. Aga ma tahaks uskuda, et jätan positiivse ja rõõmsameelse mulje! Sest see on eluaegne igapäevane pingutus - mitte lihtsalt mulje jätmine muidugi, vaid rõõmsameelne olemine. Ma tõesti teen seda, mida ta soovitab, loon endale regulaarseid võimalusi kogeda rõõmustavaid asju, käin ringi ja püüan aktiivselt tähele panna asju, mis tuju heaks ja südame soojaks teevad (autor soovitab seda tehes laulda, mida ma muidugi ka teen, aga see ei ole minu jaoks piisvalt eriline, et midagi selle läbi mäletada, ma olen sariümiseja. Ise olen leidnud, et iga tähelepanu väärivat asja nähes seisatada ja öelda "ohhoo! küll see on ilus!" või "tore on siin olla!" või "aitäh, et te olemas olete!" on väga banaalne, aga toimib. Ja ma ei mõtle, et seda peaks tegema mingitel erilistel puhkudel või ainult kallitele inimestele. Ma näen tigu või ilusat vahtralehte või mida iganes ja seisatan ja ütlen "ohhoo!" (effervescent :P), see ankurdab hetkeks sellesse maailma oma pea virvarrist väljaspool, isegi kui kõrvalseisjatele võib totaka mulje jätta).
Samuti leiab ta, et piisav uneaeg tähendab peaaegu kindlasti pikemat uneaega, kui meil on. ATH-ga aju on nii hõivatud, et meile ei meeldi stimulatsioonist loobuda ja magama jääda. Mis on väga tõsi! Samas mulle meeldib magada ja ma ise mõtlen juba mõnda aega, et eluaegne tunne, et ma vajan vaatamata raskustele magama minekul (ma uinun kiiresti, aga kahtlustan, et see on seetõttu, et ma lükkan magagamineku edasi, kuni olen reaalselt kurnatud) rohkem und kui "keskmine inimene" just seetõttu, et ärkvel olles mu mõte niisuguse hooga tuuritab. Kõik see tegevus on kurnav ning 10 tundi und on see, mida mu keha nõuab, et taastuda. Võib-olla.
Ja siis väga väga tore on see, et ta soovitab ja peab suisa vajalikuks üle kõige tegelemist millegi loomingulisega! Sest ATH üks positiivne külg (ta toob üldse igale negatiivsele asjale vastukaaluks selle positiivse külje ja soovitab muidugi keskenduda heale, positiivset on veel) on kujutlusvõime ja see, et mõte lendab lakkamatult ja genereerib ideid, ning nende mõtete väljendamine on parim viis masendust vältida!!! Kirjutan alla!
LÕPPJÄRELDUSED:
Muidugi on see raamat väga ülevaatlik ning seetõttu mitte ühelgi teemal eriti põhjalik, seega sobiks pigem esimeseks sammuks ATH probleemistikuga tutvuse tegemisel enda või sõprade-sugulaste jaoks (mõtlesin, kas saaks seda rakendada, kui peaks näiteks vanaemale selgeks tegema, mis on ATH), kuid see oli tõesti meeldiv ja kiire lugemine, mis võiks anda häid mõtteid või nööriotsi, millest kinni hakata, et edasi tegutseda või mõnda spetsiifilisemat raamatut otsida. Aeg-ajalt tuli sisse ka asju, millega ma (vähemalt enda puhul) nõus ei ole, aga ega see ei olegi käsiraamat ainult Hanneleeledele, nii et nii on ka hästi. Lõpus olevad soovitused, kuidas hästi elada on sellised, mis on vajalikud meile kõigile, ATH või mitte (süüa, magada, liigutada, suhelda teiste inimestega). Eks kulub meeldetuletusena alati ära. Muuhulgas soovitab ta unistamist. Ikka on hea kuulda, et oled mõne rohu omal käel juba üles leidnud :D...more
Ma näitusele ei jõudnud, aga lugesin selle raamatukese läbi, hea näide taaskord sellest, et kõik, mida kuulutatakse kui tänapäevast, on tegelikult läbMa näitusele ei jõudnud, aga lugesin selle raamatukese läbi, hea näide taaskord sellest, et kõik, mida kuulutatakse kui tänapäevast, on tegelikult läbi aegade olemas olnud....more
Sellega on nii, et mõnikord on parem mitte teada, mis toimub kellegi peas, kelle loomingut sa austad ja kellega isiklikult tuttav ei ole. Seal võib hiSellega on nii, et mõnikord on parem mitte teada, mis toimub kellegi peas, kelle loomingut sa austad ja kellega isiklikult tuttav ei ole. Seal võib hingeminevate ja nukrate ja metsikute mõtiskluste vahel käia näiteks salapärane meesjõmin, mis avaldub muuhulgas selles, et kõik naised on kas ema (üks ja ainus) või Kiusatuse ilming (ülejäänud naissugu). Naine on teoreetiline ja metafüüsiline nagu inglid või kratid. Samuti on mul üks harjutus, mis paljude meeste mõtisklustele minu jaoks pitseri lööb: kui meesautor räägib teistest autoritest, keda ta austab, kelle raamatuid loeb ja tahab lugeda, filosoofidest, mõtlejatest, antud juhul ka maadeavastajatest jms-t vaadata, kas ta mainib kunagi mõnda naist. Selles raamatus on nimepidi ära toodud päris palju autoreid, kunstnikke, muusikuid, maadeavastajad jt, kuid peale kallimate õnnestus mul leida vaid üks eraldi välja toodud naine, see on Juliane Koepcke, kes elas üle lennuõnnetuse, ja siis on siin kaks nimekirja naisi: kaunid naised, kelle välimus on keskeas muutunud "imest groteskiks" ning nimekiri haruldastest naistest, kes on siiski õide jäänud ning omandanud elutarkuse ja väärikuse (lk 26-27, kui te mus kahtlete). Kuigi see teeb silmad ette Jaan Kaplinski Ööülikooli sarja raamatule, kus oli üldse ainult ema/ämm/naine ja ema Teresa. Ühesõnaga minu üleskutse meestele! Kui te teete juttu olulistest inimestest enda ja maailma jaoks, pange tähele, kas nende seas on ka mõni naine. Kas olete lugenud viimase aasta sees mõne naise loomingut? Ausõna, ka nende seas on erakordseid mõtlejaid, kunstnikke, muusikuid.
Muidu on selline nukker lugemine. On ilusaid ja mullegi olulisi mõtisklusi üksiolemise ja maailma tajumise ja kohalolu kohta, siseelu kirjeldamine metsiku maailmana on lummav ja lopsakas, aga see on raskusi täis, peale vaadates ei oskakski nagu oodata, et nii palju mõttetegevusest täidab kiusatuste (joomine, hasartmäng, naised) vältimine, et see tung nende järele on nii suur. Tuleb tunne, et mul endal on küll rahulik elu, sisemaailmas toimub nii mõndagi, aga millal mind viimati mõni kiusatusedeemon ahistas? Küllap on mul tänapäeva inimesele kohaselt mõningal määral internetisõltuvus, aga muidu valitseb küll tüüne vesi ses osas (hirmud ja ärevused jms on muidugi siiski olemas ja luuravad seal all). Huvitav küsimus, mis tekkis, oli ka see, kas oli algusest peale plaanis päevikut avaldada? Kas see on kirjutatud endale või lugejale? Kas siin on selekteeritud valik? Lugemiskontrolli arutelu osa.
Imelik asi, millele tärne panna, sest see ei ole otseselt mõeldud olema raamat alguse ja lõpuga, vähemalt päevikud ei ole, aga kuna see on välja antud......more
See ei ole üldse ümberjutustus vaid ülevaade peamistest jumalannadest Kreeka mütoloogias + muusadest ja fuuriatest, nende kujutamisest antiikallikatesSee ei ole üldse ümberjutustus vaid ülevaade peamistest jumalannadest Kreeka mütoloogias + muusadest ja fuuriatest, nende kujutamisest antiikallikates, nii kirjanduses kui kunstis, mida see võis öelda nende ja Kreeka ühiskonna kohta, kuidas neid nähakse tänapäeval jms. Mulle tulid enam-vähem kõik kajastatud antiiklood tuttavad ette, kuid mõtteainest iseenesest jagus just ses osas, kuidas seda võiks ühiskonnakorralduse, ajaloo jms-ga seostada ja kui piiratud meie kujutelm ses osas tänapäeval võib olla. Näiteks Artemis, kelle nime alla ajapikku on koondunud ilmselt terve hulk erinevaid jumalusi ja kelle kultused olid linnast linna väga erinevad, andes justkui mõista täiesti vastandlikest võimetest ja iseloomudest või see, kui palju rituaale ei pandud kirja, sest see oli ilmselt kõige tavalisem asi üldse, või vastupidi, nii salajane, et keegi peale asjassepühendunute ei tohtinudki teada.
Midagi super uut minu jaoks ei olnud ja vahepeal olid autori loodud seosed ka suhteliselt meelevaldsed või suvalised (ma arvan, et "popina" näimise jaoks oli igasse peatükki sisse toodud ka uuemaid filme või muusikat, mis oleks minu jaoks vabalt võinud olemata olla), aga hea ja ülevaatlik, samas märksa põhjalikum ja detailsem kui "Kreeka mütoloogia võhikutele", ses suhtes nagu ikkagi eeldaks lugejalt vähemalt põhiasjades Kreeka jumalateperega juba tuttav olemist....more
Kuulasin seda veel korra audioraamatuna: raamat mõjus paberil lugedes paremini, need on ka erakordselt ilusad raamatud, aga halvaks see kogemus teda mKuulasin seda veel korra audioraamatuna: raamat mõjus paberil lugedes paremini, need on ka erakordselt ilusad raamatud, aga halvaks see kogemus teda muidugi ei teinud, lihtsalt märkas teisi asju ja teistmoodi. Huvitav oli võrrelda just eelneva loetud/kuulatud raamatuga, mille autor samuti pärast lahutust eluga uuesti pihta hakkas, ent Levy oskab rääkida oma elust ja seda kirjanduslike mõtetega siduda märksa haaravamalt ja luulelisemalt, kuid samas ma usun, et üldinimlikult....more
Autor ühendab oma elu - abielulahutuse ja sellest alguse saanud depressiooni ning hingelise raputuse - tuntud autorite üle- ja läbielamistega ning selAutor ühendab oma elu - abielulahutuse ja sellest alguse saanud depressiooni ning hingelise raputuse - tuntud autorite üle- ja läbielamistega ning sellega, kuidas nad siiski jalad taas alla võtsid ja mitmesuguseid metsikusi tegid (kuigi Woolfi ja Plathi käsi lõpuks siiski ju hästi ei käinud), vahepeal rääkides rohkem kirjanike eludest ja siis jälle rohkem endast ja enda muljetest ning hingelisest suhtest nendega. See vist ka kõige rohkem häiris mind, vahepeal oli side ühe ja teise vahel väga punnitatud, samuti oli mõnest autorist lugu pigem elulooline ja teisest rohkem isiklik, kuna viimane peatükk oli Elena Ferrantest, kellest vist senimaani keegi üldse ei tea, kes ja mis autor on, siis seal kokkus "kirjeldan kirjaniku elukäiku ja siis seon selle ebamääraselt enda omaga" eriti läbi. Ühesõnaga, vahepeal läks tüütuks, aga samas sain mitmetest autoritest palju teada, ilma, et oleksin pidanud nende wikiartikleid lugema. Ei saa keegi öelda, et ka vanasti ei oleks huvitavalt elatud....more
Kui ma Soomes õppisin, lugesin sellest Soome supernaiste sarjast kõiki raamatuid, mis tol hetkel välja olid tulnud. Nüüd nägi neist eesti keeles ilmavKui ma Soomes õppisin, lugesin sellest Soome supernaiste sarjast kõiki raamatuid, mis tol hetkel välja olid tulnud. Nüüd nägi neist eesti keeles ilmavalgust Tove Janssoni rännakutest pajatav osa. Suure Tove loomingu sõbrana on see tore palake ja kuigi ei tundu muidu kõige põnevam etapp Tove elus, millest raamatut teha, siis tsitaadid muumilugudest, novellidest ja filmidest selle hingetoiduga siiski täidavad.
Mulle meeldiks, kui sellest sarjast teisigi oleks võimalik eesti keeles lugeda: saan aru, et soome ajaloolised isikud ei ole meil nii tuntud, aga kasvõi võrdlusmaterjali jaoks enda ajalooga on need väga põnevad. Ellen oli vist see, kes julges öelda, et tema maalib nagu jumal, kas pole mitte vaimustav! Vaja kusagilt need paar lugemata raamatut leida ja ka ära lugeda....more
Vanalinlasena huvitav lugemine (kui teaduslikud uuringud huvi pakuvad), loodan, et mõnedki head mõtted teostatakse või vähemalt jõuavad nende inimesteVanalinlasena huvitav lugemine (kui teaduslikud uuringud huvi pakuvad), loodan, et mõnedki head mõtted teostatakse või vähemalt jõuavad nende inimeste kõrvu, kes otsuseid langetavad, ja et neist miskitki sünnib. Ühtegi minu vastust küsitlusele ei ole tsiteeritud, kuigi olen 80% kindel, et ma sellele vastasin (millelegi ma vastasin, aga eks küsitlusi ole mitmeid olnud. Ükskord mulle helistati Emorist või kuskilt ja ma ootasin, et supp keeks, nii et ütlesin, et võin ju vastata kah, kui kaua ei lähe. Alustati küsimusega, millal viimati käisite vanalinnas: rohkem kui kümme aastat tagasi, viie aasta jooksul, käesoleval aastal vms. Ja et kui tihti, kas korra aastas või korra mitme aasta jooksul vms. Ma pidin naerma hakkama, et seda varianti teil siin pole, aga iga jumala päev. Ma vahepeal isegi töötasin siin - töölemineku aeg kolm minutit. Nüüd on neli :P)...more
Seal Rieti ateljees on endagi esivanemad käinud ja tema stuudio pilte leidub perekonnaalbumites. Väga huvitav (ja masendav) lugeda, kuidas seal tegutsSeal Rieti ateljees on endagi esivanemad käinud ja tema stuudio pilte leidub perekonnaalbumites. Väga huvitav (ja masendav) lugeda, kuidas seal tegutses nii Jaani nime all kui omal käel ka ridamisi naisfotograafe (Jaani naine, naise õde ja tütred), käidi end välismaal täiendamas, asi läks juba täiesti euroopalikuks ja siis muidugi tuli sõda ja okupatsioon ja kujutate ise ka ette....more
This was an interesting and thought-provoking book (thoughts which we as late capitalist social media users have been thinking or seeing others think This was an interesting and thought-provoking book (thoughts which we as late capitalist social media users have been thinking or seeing others think for a while now) in ways that i often found annoying (sometimes we're overthinking!) but do see as being relevant to the current scene even if not always to me and if, as it always goes because a book takes time to write and publish, it's a bit behind times. Also very American which needs to be said because it's odd how movements or news or ideas trickle down to the rest of the world (I guess I was also too young during the original #metoo), which of them are relevant and how and which have not taken root (though of course it's possible to be online enough to feel as if you're right there in America it's not possible to actually have the life of an American).
It is also relevant that the type of fandom and social media experience she focuses on is the twitter-based biography-interested crowd (biography in this context being everything related to the real lives of the actors, musicians, directors, artists etc be it a biographical book or interviews or gossip magazines or following them on social media) which I am not in. My own fandom experience is of tumblr and a personal little bubble of that in which I'd say we do not care about authors much, except Rowling and hmmm... I can't even think of anyone else except for a few scandals of the month that are just as quickly forgotten. I guess the conversation about how Tolkien's religion or war experience or other biographical facts influenced his work crop up every once in a while but I tend to ignore them exasperatedly (there's precious little anyone can say that has not been said already unless by writing a full scientific paper and I've long since made up my mind about my own opinions). When Dederer says "we all do that" I almost always have to go "but I do not", feeling whiny about it. The only author I follow is the Tumblr cryptid Neil Gaiman who mostly fields questions about Good Omens with admirable patience but does not say much of anything about his personal life and good for him. And I guess the authors I know irl on Facebook? But that doesn't count because I'm not a fan looking in through the window trying to get an idea of what the author's like as a person, I can has conversations with them. And she says nothing of what I think of as fandom - that is the people creating fanfic and fanart.
So when the author says we - meaning her experience and admitting it - I can't help the little annoyed voice in my head going "but not me" which is an annoying way to read a book and I admit it. I find I care very little of any author's (book, movie, music etc) personal life unless they do something so bad it gets through my little gossip-proof bubble and if it's someone dead I find I care very little even then - or perhaps it's more like I don't spend my time thinking of them. I do however hear a lot of the "what do we do with an asshole/criminal/pervert/alcoholic/etc author" conversations and occasionally feel the need to participate or form an opinion and this is where this book comes in.
My favorite out of all of it - discussions of various sins an author can commit and how this book's author or (social) media grapples with them - was actually the second to last chapter, which formed a summary about the entire thing and tied it to the wider capitalist life we're living. Here's some thoughts picked out:
- Once again putting individual responsibility for systemic issues. "You are what you consume" "You are your fandom". No. - The existence of a "bad celebrity" who ruins our children etc implies the existence of a "good celebrity" who saves us which isn't real because celebrities are not agents of morality, they're a product or someone who creates the product (which gets more and more muddled as time goes on). - Our consumption or lack thereof of say a movie is essentially meaningless as an ethical gesture. - You do not need to have a grand unified theory of what to do with any individual person. You will solve nothing. The idea that you can is a dead end.
Then just as it got interesting, it was over. I need another book discussing the more theoretical aspects rather than the personal ones :)...more
1) mulle meeldivad puud (seda on vähe öeldud) ja nende joonistamine (mu enda "tahan miskit joonistada, aga mitte seda, mida näen" on mäed, puudest joo1) mulle meeldivad puud (seda on vähe öeldud) ja nende joonistamine (mu enda "tahan miskit joonistada, aga mitte seda, mida näen" on mäed, puudest joonistan rohkem kuuski, aga kes siis ei armastaks puuvõra?) 2) armastan võsa 3) mõtisklemine on mullegi meeltmööda 4) nagu ka kirjutamine ja lugemine millestki läbi mittemillegi 5) ometi teeb see, kui seda teevad mehed, pikkides sisse teisi mehi (filosoofe), mul alati meele veidi mõruks 6) kui ma kirjutaksin samasuguse raamatu no ütleme mägedest, kas seda võetaks tõsiselt? 7) võib-olla võetaks? võib-olla on alaväärsustunne minu enda sees 8) kas tuleks avaldamiskõlbulikuks vormida mõni enda mõtiskluste kogumik, mis kusagil märkmikus oma aega ootab? 9) olin korraks pahane, et see ei ole ju romaan, kuidas see saab auhinnanominent olla, aga siis sain aru, et see ei olegi ju romaanikategooria vaid proosa oma. Aga minu arust siiski kuuluks see raamat pigem esseistika (kuigi see ei ole ka essee, oleks selles essee materjali) või ehk kõige enam kadunud vabaauhinna alla, sest see kuuluks pigem kokku mõtiskluste, päevikute jms kui ilukirjandusega. 10) oh ega ma Antile tema raamatut tegelikult ju kadesta, õieti tunnen, et seda peaks lugema selles kadestusväärses suvises igavuses, mida peale lapsepõlve pole õnnestunud saavutada kauemaks kui ehk üks päev ja vahest peaks selles ka kirjutama igaüks, sest meil kõigil kindlasti oleks midagi kirjutada ja siis lõpuks tuleks ka natuke nutta 11) aga me ei tee seda, mis on ometi asi, mida ma ütlen kõigile, kes ütlevad, et igaüks võiks teha kaasaegset kunsti - et aga tee siis. värvi lõuend üleni siniseks. joonista puid. kirjuta see üles. 12) niisiis. puud. tühisuste tühisus. misiganes....more
Ühel päeval astus Werner Herzog uksest välja ja seadis sammud Münhenist Pariisi poole. Oli novembri lõpp ja siis detsember. Tee peal tabas teda palju Ühel päeval astus Werner Herzog uksest välja ja seadis sammud Münhenist Pariisi poole. Oli novembri lõpp ja siis detsember. Tee peal tabas teda palju muda, rahet, vihma, lörtsi, lund, hallasid, padukaid, vett kallas ja voolas ojadena ja oavarrest ja kõik põllud olid söötis. Ta murdis sisse mitmetesse suvilatesse, lakkadesse ja lautadesse, et neis öö mööda saata. Üksindus oli suur. Autosid oli vähe. Liikumisandureid ei olnud turvafirmad veel leiutanud. Ta jõudis kohale. Praegu nii enam ei saaks....more
A really touching autobiographical comic. I am currently reading a psychology book about emotional neglect and now I can't help but have the rest of mA really touching autobiographical comic. I am currently reading a psychology book about emotional neglect and now I can't help but have the rest of my reading tinted by its influence and man these parents seem to fit the criteria: providing all the physical needs but not being there for their children at all, leving her (and presumably her brother) to deal with everything on her own, basically being her own parent even in high stress situations (skating competitions in other cities/states) and unable to open up to anyone about the traumatic things that happen to her. I don't understand why the other skating parents would be so angry with her for being on her own? Why don't they help a child without parents around? How don't her parents question it when her exhaustion simply must be visible (she quits sleeping at some point)? Some of the teachers and coaches really seem the highlight of caring in this book. Sad, real, full of pain and longing....more
Võtsin selle raamatu, et lappan veidi siit ja sealt, olen sotsiaalmeedias palju selle tsitaate kohanud, aga ei, pidin otsast lõpuni läbi lugema ja eluVõtsin selle raamatu, et lappan veidi siit ja sealt, olen sotsiaalmeedias palju selle tsitaate kohanud, aga ei, pidin otsast lõpuni läbi lugema ja elu üle järele mõtlema. Mõtlemist tuleb muidugi jätkata ka nüüd, kus raamat läbi on saanud....more
Hanneleele
>
Books:
elu-moodi
(207)
Loading...
